Kodanikuharidus

From Emsl

Olulised arengud 2008-2009

1) Põhikooli lõpu- ja gümnaasiumi riigieksamid tõstsid kodanikuhariduse aine staatust ja tõsiseltvõetavust (sh. eriti nendes koolides, mis olid selgelt orienteeritud tulemustele ja pingeridadele). Uue PGSiga riigieksam kaob, mis tähendab vajadust mõelda sellele, kuidas kinnistada KH positsiooni kooliõppekavades. Kuigi eksamitega kaasnes drillimise oht, ei saa loota, et eksami kadumisega automaatselt kaovad ka igavad ja vananenud õpetamisvõtted. 2) Valmis uus riiklik ainekava ( RÕK reformi raames), mis on senisest mitmekesisem ja eakohasem nii teemade kui meetodite suhtes. Nüüd on tähtis panustada sellele, et kõik positiivne ka reaalselt ellu rakenduks.

Olulisemad vajadused

1) Vene koolide saavutustase kodanikuhariduses on oluliselt madalam eesti koolide omast. See lõhe pole 10 aasta jooksul vähenenud vaid pigem suurenenud vaatamata mitmetele lõimumisprogrammidele. Järelikult on vaja selgitada, miks poliitika on ebaõnnestunud ja vastavalt sellele avastusele kujundada uued meetmed. 2) Teemavaldkondade lõikes pole progressi majandusalastes teadmistes (mis on vaieldamatult KH üks komponent). Selle üheks põhjuseks on õpetajate endi kesised tedmised majanduse mehhanismidest. Need 2 punkti kokku viitavad süsteemsetele puudustele õpetajakoolituses. See on siiani episoodiline ja kaootiline, hõlmab vaid väikest osa edumeelsetest õpetajatest. Vajalik on pikaajaline ja tugeva(te) inistutsionaalse(te) keskus(t)ega riiklik õpetajate (täiend)koolitussüsteem. UUe RÕK rakendamine muudab koolitusvajaduse veelgi pakilisemaks. 3) Koolidemokraatiale on loodud PGSga esmane õiguslik alus, ent selle edasiarendamine pole olnud ühegi asutuse selge prioriteet. Seetõttu on õpilaste reaalne kaasamine kooliellu koolide lõikes väga varieeruv; õpilaorganisatsioonide keskstruktuurid ei suuda hoida vitaalset sidet oma liikmetega kohtadel. Järelikult ei toeta kodanikuõpetuse ainekava koolidemokraatia arendamist; täpsemalt öeldes pole aine sellele aspektile poliitika tasandil rõhku pandud. Taaskord on valitsenud uskumus, et ainetund toob justkui "nähtamatu käega" demokraatia ka kooliellu, mis paraku ei ole nii. Kool on Eestis endiselt ainult õppimisasutus, mitte sotsiaalne keskkond koos väga erinevate suhtlemis- ja käitumisvõimalustega. Kui taotleda, et kool kasvataks sotsiaalset sidusust ja deliberatiivset demokraatiat, tuleb selleks välja töötada ja rakendada spetsiaalne tegevuskava.

Seonduvad kommentaarid

Kahjuks ei saa ma tuua konkreetseid arve, sest äsjavalminud rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu andmed on embargo all kuni 2010 juulini.

Anu Toots