Vabatahtlik tegevus

From Emsl

Revision as of 20:36, 8 March 2010

Olulised arengud 2008-2009

Vabatahtliku tegevuse ning selle kaudu loodava väärtuse teadvustamine ja tunnustamine

• Iga-aastased üleriigilised vabatahtlike tunnustamisüritused, patroon Vabariigi President. Tänatakse vabatahtlikke ning tutvustatakse nende tegevust laiemalt. Üritust saadab alati suur meediahuvi.
• Vabatahtlikke tunnustatakse ka mõnedes maakondades (nt. Järvamaa, Pärnumaa).
• Välja töötati vabatahtliku tegevuse hea tava – põhimõtete kogum organisatsioonide ja vabatahtlike koostöö paremaks korraldamiseks.
• Viidi läbi uuring „Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis“. Tulemused näitasid, et pooled Eesti elanikest on olnud kas omaalgatuslikult või organisatsioonide kaasamisel vabatahtlikud, kuid neist 80% on väheaktiivsed, tegutsedes ühekordselt ja lühiajaliselt kampaania korras.
• Mitmed (kodaniku)algatused on vabatahtlikku tegevust laialdaselt propageerinud ning tekitanud elava diskussiooni vabatahtliku tegevuse olemuse ja väärtuse üle – Teeme Ära!, Minu Eesti, Õnnepank, Eestimaa Uhkus jt.

Vabatahtliku tegevuse tutvustamine nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil

• Korraldati teavituskampaaniad. 2008 ilmus Eesti Päevalehe vahel vaheleht, mis tutvustas vabatahtlikku tegevust laiemalt. 2009 suunas kampaania inimesi Vabatahtlike Väravasse www.vabatahtlikud.ee.
• Meedia huvi on kasvanud, vabatahtlikke ja nende tegevust kajastatakse varasemast märksa rohkem.

Vabatahtliku tegevuse arendamiseks ja toetamiseks vajalike struktuuride ja soodsa õigusruumi loomine

• Koolitati vabatahtlike juhendajaid nii ühendustest kui ka avaliku sektori asutustest. Koostamisel on vabatahtlike juhtimise käsiraamat, ühendustele ja vabatahtlikele annavad lihtsamat nõu nii VTA kui ka MAK-id.
• Loodi keskne infoportaal Vabatahtlike Värav www.vabatahtlikud.ee. 2009 aasta jooksul toimus väravas üle 31 000 külastuse rohkem kui 18 000 eri külastajalt ning 160 773 leheküljevaatamist.
• Välja töötati vabatahtliku pass, mille eesmärgiks on teadvustada, et vabatahtliku tegevuse käigus inimesed arenevad, õpivad ja saavad uusi kogemusi. Pass aitab tööandjatele näidata, et vabatahtlik tegevus pakub töökogemusi.
• VTA kutsus kokku 6-liikmelise vabatahtliku tegevuse nõukoja, mis analüüsib valdkonna arenguid ja teeb ettepanekuid.
• Pärnumaal püüavad ühendused luua kohalikku vabatahtlike keskust.
• Ettevõtetes on hakanud tekkima huvi oma töötajate vabatahtliku tegevuse toetamise vastu.
• Haridus- ja Teadusministeerium koos Eesti Noorsootöö Keskuse ja Töötukassaga on algatanud noortele töötutele noorteühendustes vabatahtlikuna tegutsemise võimaluste pakkumise.
• Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Norra Vabaühenduste Fond arvestavad vabatahtlikku tegevust projektide oma- või kaasfinantseeringuna.

Vabatahtliku tegevuse võrgustikutöö käivitamine

• VTA analüüsib ühenduste vajadusi ning pakub neile võimalusi info ja kogemuste vahetamiseks ning koostööks, korraldab vabatahtliku tegevuse foorumeid ja muid üritusi. Siseministeerium alustas info koondamist ministeeriumidest, kes oma haldusalas vabatahtlikke kaasavad ja koordineerivad (nt. päästeala, ohvriabi, noorsootöö vabatahtlikud jt.).
• VTA osaleb Euroopa Vabatahtlike Keskuse (CEV) tegevustes ning vahendab nende käest saadavat informatsiooni sihtrühmadele Eestis. CEV ühendab 74 organisatsiooni 27 riigist.

Olulisemad vajadused

Vabatahtlik tegevus loob majanduslikku väärtust, kuid suur osa vabatahtlike potentsiaalist on täna kasutamata

Vabatahtliku tegevuse väärtuseks on hinnatud 3 miljardit krooni aastas. Uuringute tulemused näitavad, et potentsiaal on veelgi suurem, väheaktiivseid vabatahtlikke saab tõhusamalt kaasata ja mittevabatahtlikud on sobivate võimaluste korral valmis tegutsema, ühendused aga vajavad rohkem vabatahtlikke appi. Selleks, et olukord ei halveneks, vaid paraneks, tuleb jätkata käivitatud tugitegevusi ning VTA nägemuses ennekõike tõsta vabatahtliku tegevuse korraldajate, ühenduste suutlikkust.

Ettepanek: töötada edasi käivitatud tugitegevustega ja rahastada neid riigieelarvest, sarnaselt ettevõtetega võimaldada ühendustele vabatahtlike kaasamise koolitustel osalemise rahastamist EAS kaudu, käivitada vabatahtlike juhendajate mentorprogramme jne.

Tihti räägitakse vajadusest kohalike vabatahtlike keskuste järele ja VTA käest küsitakse, millal me kavatseme need luua. Kohalikud keskused on vahend, tegelikult on asi mingites vajadustes, mis on kohtadel rahuldamata. Näiteks inimeste ja ühenduste omavahel sobitamine, vabatahtlike tegevuste kvaliteedi tõstmine, kohalike poliitikate kujundamine ja sektoriteülese koostöö edendamine vmt.

Ettepanek: luua eri tasandite vahel mõistlik ülesannete jaotus ning kavandada vahendid. See teema puudutab riigieelarvet, kohalikke eelarveid ning ministeeriumide ja KOV ülesandeid, aga ka EASi ja maakondlikke arenduskeskusi.

Vabatahtlikku tegevust toetava ja soodustava õigusruumi loomine

(1) Maksuamet loeb täna vabatahtlikud töötajateks selles mõttes, et neid ei tohi koos ürituse külalistega maksuvabalt toitlustada, kuid ei loe neid töötajateks kui neil on tarvis minna välislähetusse – vabatahtlikele ei saa maksta päevaraha. Vabatahtlikele ei saa ka maksuvabalt kingitusi teha, mis on üks eelistatumaid viise vabatahtlike tänamiseks. Näiteks SA-l Tallinn 2011 on plaanis kaasata 500 vabatahtlikku, kellele soovitakse anda tagasisidet ja keda tänada ühisüritusel, seal toitlustamise eest tuleb aga tasuda erisoodustusmaksu. (2) Kui vabatahtlikul ei ole sotsiaalseid garantiisid, siis vabatahtliku staatus neid ka ei paku. (3) Projektipõhises tegevuses on oluline, et vabatahtliku tööga saaks katta vähemalt osa omafinantseeringust. Tavaliselt seda ka võimaldatakse, kuid viimasel ajal on ilmnenud vajadus selgitada õiguslikult vabatahtliku töö ja omafinantseeringu seost, et saavutada vähemalt avalikus sektoris ühtne praktika. Nimelt käsitleb hiljuti jõustunud Vabariigi Valitsuse määrus "Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord" vabatahtliku tööna üksnes projektivälise , mitte aga taotleja või partneri panust. Selline piirang seab ühendustele arengukoostöös osalemiseks olulise takistuse ning tundub ebaloogiline ka vabatahtliku töö sisust lähtuvalt. Ühendus teeb projekti, on valmis sellesse vabatahtliku tööga panustama, aga rahastaja millegipärast seda ei luba. (4) Ühendused soovivad sõlmida vabatahtlikega lepinguid, aga juristi hinnangul ei sobi selleks õieti ükski olemasolev lepinguliik. Saab sõlmida võlaõigusliku lepingu, kuid ühendustel tekib sealjuures palju küsimusi. Tarvis on luua lepingute osas suurem selgus. (5) Kõigi muude küsimuste kõrvaldamiseks on tarvis anda vabatahtliku legaaldefinitsioon. Ettepanek: võttes aluseks 2005 aastal SIM tellitud õigusanalüüs käivitada asjakohane seadusloome. Ettepanek: võttes aluseks 2005 aastal SIM tellitud õigusanalüüs käivitada asjakohane seadusloome.

Küsimus Riigikogule

2011 on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta ja siis on vabatahtlik tegevus tähelepanu keskpunktis. Mida teeb Riigikogu, et tähelepanu keskpunkti saaks ülaltoodud probleemide asemel tõsta nende lahendused?

Seonduvad kommentaarid

Tere,

Vabatahliku tegevusega seonduvalt näen vajadust, et piirkondlikult oleks vaja välja arendada keskused, mmis hakkavad vabatahtlikke koondama, arendama, neile tööd vahendama jmt jne. Seni on loodud küll üsna tugev dokumentide alsu selleks, aga tagaplaanile on jäänud vabatahtlike kaasamsie ja rakendamise võimalsute pakkumine ja nende motiveerimine. Vabatahtlikud on hetkel nagu vabad molkulid, keda eriti keegi ei rakenda ühes suunas tegutsema. Puuduvad valdkondlikult pühendunud vabatahtlike ühendavad ja abistavad struktuurid (eakate abistamine, asotsiaalsete perede abistamine jmt) Kui keegi ksukil seda ka teeb, siis sellest me ei tea suurt midagi ja nii on vabatahtlike ressurss vähe haaratud ja kasutatud. Vabatahtlike tegevus on kõige olulsiem KOV tasandil - mis on tehtud, et see muutuks KOV töös igapäevaseks ja selle eest vastutaks keegi KOV palgal olev inimene?

Head, Agu

Vabatahtliku tegevusega seonduvalt võiks eeskujuna välja tuua Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (EVS) ning Haridus- ja Teadusministeeriumi hiljutise algatuse noortele töötutele noorteühendustes vabatahtlikuna tegutsemise võimaluse pakkumise näol.

Peamiste puudustena valdkonnas näeb ENL:

• Vabatahtlikku tegevust ei tunnustata piisavalt;
• Vabatahtlikku tegevust ei arvestata ametlikult töökogemusena;
• Puuduvad sotsiaalsed garantiid vabatahtlikele;
• Puuduvad Eesti-sisesed programmid vabatahtliku tegevuse toetamiseks;
• Eestis puuduvad pikaajalised programmid vabatahtlikuks tegevuseks.

ENLi seisukohad, lahendused toodud probleemidele:

• Suurendamaks vabatahtliku tegevuse populaarsust, tuleb vabatahtlikku tegevust ning sellega kaasnevaid võimalusi rohkem tutvustada;
• Riigil, kohalikel omavalitsustel, noorteühendustel ning erasektoril tuleb senisest enam tähelepanu pöörata vabatahtlike tunnustamisele;
• Tööandjad peaksid arvestama töötajate värbamisel ka vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskusi ja kogemusi;
• Luua Eesti-sisene vabatahtlikku tegevust toetav programm, mille eesmärgiks on vabatahtliku tegevuse toetamine, propageerimine ning võimaluste pakkumine vabatahtlikuks tegevuseks;
• Seadusandlik keskkond peab toetama vabatahtlikku tegevust – luua tuleb sotsiaalsete garantiide süsteem vabatahtlikele vabatahtlikuna tegutsemise ajaks sh ravikindlustuse tagamine riigi poolt;
• Asendusteenistuse läbimiseks pakutavate võimaluste hulk peaks olema senisest mitmekesisem – kutsealustel peaks olema võimalus läbida asendusteenistus sotsiaalteenuseid pakkuvas kolmanda sektori organisatsioonis.

Martti ENL

Üks väga konkreetne mure seoses vabatahtliku tööga

Projektipõhises tegevuses on oluline, et vabatahtliku tööga saaks katta vähemalt osa omafinantseeringust. Tavaliselt seda ka võimaldatakse, kuid viimasel ajal on ilmnenud vajadus selgitada õiguslikult vabatahtliku töö ja omafinantseeringu seost, et saavutada vähemalt avalikus sektoris ühte praktika. Nimelt käsitleb hiljuti jõustunud Vabariigi Valitsuse määrus "Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord" vabatahtliku tööna üksnes projektivälise , mitte aga taotleja või partneri panust.

§ 18. Mitterahalise sissemakse arvestamine omafinantseeringuna

(1) Mitterahalise sissemakse eelduseks on kulu tekkimine tavaolukorras. Isik või asutus, kes ei ole toetuse saaja ega partner, annab projekti raames mitterahalise sissemaksena toetuse saajale või partnerile kasutada ruumi, seadme, materjali või vahendi või osutab tasuta teenust, mille eest toetuse saaja või partner tavaolukorras peaks maksma, või tehakse toetuse saaja või partneri jaoks vabatahtlikku tööd.

Selline piirang seab ühendustele arengukoostöös osalemiseks olulise takistuse ning tundub ebaloogiline ka vabatahtliku töö sisust lähtuvalt. Ühendus teeb projekti, on valmis sellesse vabatahtliku tööga panustama, aga rahastaja millegipärast seda ei luba. Püüdsin määruse eelnõu menetlemisel sellele ebakõlale tähelepanu juhtida, aga tulemuseta.

Liia Hänni e-Riigi Akadeemia

Tere! Sisuliselt kõik selge, nõus. Vormi osas siiski mõned mõtted. Oluliste arengute osas võiks loetelu selguse huvides selgemaks rühmitada: nt väärtustamine, analüüs, tehniline tugi riigi tasandilt kohalikule. Kolm meeldejäävat punkti, mida ka teema lõpus kokkuvõtvalt korrata, on selline hea paras hulk igale kuulajale meelde jätta.:) Arvan, et üritus või dokument on vaid abivahend mingi muudatuse tekitamiseks või toetamiseks ning nende kirjeldused võikski seega asuda selle üldisema märksõna (väärtustamine, analüüs vms) all. Ära võiks mainida ka mõned vabatahtliku töö enama teadvustamise ja väärtustamise baasil riigiasutuste initsiatiivita tekkinud, enam või vähem vabatahtlikku panust vajavad ja märkavad kodanikualgatused, nt Õnnepank, TV3 ja Elioni Eestimaa Uhkus vm. Ehk sobiks siinkohal või muidu kodanikuühiskonna teema juures ka ära mainida esimesed kuldnokad ettevõtete sotsiaalse teadlikkuse kasvu maastikul, nt seesama Eestimaa Uhkus või Swedbanki annetuskeskkond. Esimene kuldnokk ei too veel kevadet, aga siiski, miski on juba õhus! Samuti on mu meelest hüppeliselt kasvanud meediatähelepanu, palju leiab vabatahtlike lugusid, meedia on asunud vabatahtlikkust "normaliseerima" (või on vabatahtlikkus niivõrd "normaliseerunud", et muutunud osaks meediapildist, ma hetkel selle üle pikemalt arutama ei hakkaks :)). Olen seda meelt, et õhkkond mõjutab sõltumata sellest, kas inimesed ise oma tegude tõukejõude teadvustavad või ei. Teema tutvustus RKs peaks algama vabatahtliku tegevuse mõiste (põgusast) tutvustamisest, unustamata mainida, kas see hõlmab ka raha annetamist. Vajaduste plokis soovitan ka märksõnu või teemasid kasutada. Praegu on küll kõik õige, aga ei ole ladusalt jälgitav ja ei jää hästi meelde. Minimaalselt tuleks olulisemad sõnad tumedasse trükki panna nagu osas "Olulised arengud 2008-2009". Ma ei taha nende soovitustega väita, et poliitikud pole terased, neil on lihtsalt palju infot ja olulise eristamiseks on sellised "mäluabilised" (lihtsad loetelud stiilis "kolm märksõna", olulisema kontsenteeritud kordamine) head. Kui saab projektorit kasutada, siis võib teha joonise, kus nt kolm erivärvilist olulist sektorit, kummagi sees üldpealkiri pluss rida märksõnu. Suuliselt saab juurde rääkida. Samuti soovitan kindlasti jagada komisjonide liikmetele paar joonist uuringust "Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis", sellised "pildid" jäävad ka alati meelde ja äratavad tähelepanu. Targutas Piret Talur MTÜ Persona

Tere,

olen Piretiga väga nõus märksõnalise jaotuse osas. Arengute näitamise plaanis leiab siit loetelust pigem valitud tegevuste kirjelduse. Seda, mis siis vabatahtliku jaoks on viimastel aastatel sisuliselt muutunud, võiks ju pehmema ja lihtsama ekspertarvamusena esitada. Sh lisada tõlgenduse Eesti mitmete silmapaistvate algatuste kohta, mitte piirduda tehnokraatlike raamide väljatoomisega.

Täiendavate struktuuride loomise osas oleksin ettevaatlik. Vabatahtlike kaasamine ei ole tehniline tegevus, mida tuleb teha lihtsalt selleks, et vabatahtlikke kaasata. Nii nagu ettevõtete eesmärgiks ei ole töökohtade loomine, nii ei ole ka ühenduste esmane eesmärk vabatahtlike kaasamine. Julmalt öeldes on see pigem vahend eesmärkide saavutamisel. Ja muidugi on vabatahtlik ka sotsiaalne nähtus :) - uued inimesed organisatsioonis toovad kaasa ka muutusi organisatsiooni praktikates, eesmärkides, kultuuris ja struktuuris. Kui organisatsioonid ei ole valmis muutumiseks, siis ei ole mõtet sinna tehniliste üleskutsete abil uusi inimesi "peale saata". Vabatahtlike ja organisatsiooni areng võiks toimuda pigem orgaaniliselt, läbi ühenduste enda arengu, mille protsessis on vabatahtlike kaasamise küsimusele maksimaalselt ja lõimivalt mõeldud.

Täiendavad struktuurid vabatahtlike suunamiseks lokaalses plaanis ei ole ehk mõistetavad ka vabatahtlikele endile - seesama vabatahtlike uuring näitab, et mitte vabatahtlik tegevus pole inimestele võõras (pooled vastanuist on osalenud), vaid see mõiste (kolmandikku vabatahtlikku tööd teinuist ei osanud seda mõtestada). Kui ma ei tea selle mõiste vägagi avarat tähendusvälja, siis miks pöörduda veel kusagile keskusesse. Tundub, et inimeste "tehniline" ja laialdane kaasamine sotsiaalturunduse korras nagu Teeme Ära vajab väga tugevat sõnumit, milleks on võimelised vähesed algatused. Ja siin on ehk ikkagi olulisem inimeste loomulik integreerumisvõime kui mingi olemasolev ja paindumatu tugistruktuur. Suurem osa praeguseid vabatahtlikke ei ole liitunud organisatsioonidega mingite vahendavate struktuuride kaudu (intervjuud vabatahtlikega näitavad väga mitmekesiseid osalusmotiive, milles abstraktne soov vabatahtlik olla ja sellest ajendatult endale väljundit otsida on marginaalne). Kui palju neist taipaks MAKide poole pöörduda. Ja eks vaba tahte struktuuri surumisega kaasneb oma ohte. Täiendavate struktuuride loomisel võiks pigem lähtuda vajadusest - kas seda sama eesmärki saaks ehk saavutada mõnel muul moel. Millised on kanalid, mida mööda on kõige mõistlikum luua sidemeid vabatahtlike ja organisatsioonide vahel (arusaadavus, sidusus, valmisolek). Vajadus abistruktuuri järele võib olla eelkõige organisatsioonidel (mentorlus - kuidas teha õigesti), mitte vabatahtlikel (huvitet pigem vahetust sidemest organisatsiooniga); ja/või vastupidi. See pool vajaks sisulist analüüsi.

maie kiisel, TÜ ajak ja kom instituut