Kodanikuharidus

From Emsl

Revision as of 09:06, 5 March 2010

Olulised arengud 2008-2009

1) Põhikooli lõpu- ja gümnaasiumi riigieksamid tõstsid kodanikuhariduse aine staatust ja tõsiseltvõetavust (sh. eriti nendes koolides, mis olid selgelt orienteeritud tulemustele ja pingeridadele). Uue PGSiga riigieksam kaob, mis tähendab vajadust mõelda sellele, kuidas kinnistada KH positsiooni kooliõppekavades. Kuigi eksamitega kaasnes drillimise oht, ei saa loota, et eksami kadumisega automaatselt kaovad ka igavad ja vananenud õpetamisvõtted. 2) Valmis uus riiklik ainekava ( RÕK reformi raames), mis on senisest mitmekesisem ja eakohasem nii teemade kui meetodite suhtes. Nüüd on tähtis panustada sellele, et kõik positiivne ka reaalselt ellu rakenduks.

Väljavõtteid Siseministeeriumi juurde moodustatud kodanikuhariduse töörühma kokkuvõttest:

Taustaks. Kodanikuhariduse valdkonnas pole senini olnud poliitika kujundamise koordineerijat, mistõttu on kodanikuhariduse arendustegevus olnud ebasüsteemne. Kodanikualgatuse toetamise arengukava 2007-2010 2008.a. rakendusplaani täitmise aruanne mainib kodanikuharidust puudutavate tegevuste killustatust. Tegevuste lõikes jaguneb vastutus HTM-i ja SiM-i vahel. Keskseks küsimuseks on kodanikuhariduse süsteemne arendamine ning ametkondade vahelise koostöö tõhusus, mida on takistanud formaalhariduse ja mitteformaalhariduse lahus käsitlemine ning kodanikuhariduse arendamises sisulist kaalukust ja mõju omava püsiva koostöövormi puudumine. Ühiskonnaliikmed on kodanikuhariduse võimalustest suhteliselt vähe teadlikud.

Olulisemad vajadused

1) Vene koolide saavutustase kodanikuhariduses on oluliselt madalam eesti koolide omast. See lõhe pole 10 aasta jooksul vähenenud vaid pigem suurenenud vaatamata mitmetele lõimumisprogrammidele. Järelikult on vaja selgitada, miks poliitika on ebaõnnestunud ja vastavalt sellele avastusele kujundada uued meetmed. 2) Teemavaldkondade lõikes pole progressi majandusalastes teadmistes (mis on vaieldamatult KH üks komponent). Selle üheks põhjuseks on õpetajate endi kesised tedmised majanduse mehhanismidest. Need 2 punkti kokku viitavad süsteemsetele puudustele õpetajakoolituses. See on siiani episoodiline ja kaootiline, hõlmab vaid väikest osa edumeelsetest õpetajatest. Vajalik on pikaajaline ja tugeva(te) inistutsionaalse(te) keskus(t)ega riiklik õpetajate (täiend)koolitussüsteem. UUe RÕK rakendamine muudab koolitusvajaduse veelgi pakilisemaks. 3) Koolidemokraatiale on loodud PGSga esmane õiguslik alus, ent selle edasiarendamine pole olnud ühegi asutuse selge prioriteet. Seetõttu on õpilaste reaalne kaasamine kooliellu koolide lõikes väga varieeruv; õpilaorganisatsioonide keskstruktuurid ei suuda hoida vitaalset sidet oma liikmetega kohtadel. Järelikult ei toeta kodanikuõpetuse ainekava koolidemokraatia arendamist; täpsemalt öeldes pole aine sellele aspektile poliitika tasandil rõhku pandud. Taaskord on valitsenud uskumus, et ainetund toob justkui "nähtamatu käega" demokraatia ka kooliellu, mis paraku ei ole nii. Kool on Eestis endiselt ainult õppimisasutus, mitte sotsiaalne keskkond koos väga erinevate suhtlemis- ja käitumisvõimalustega. Kui taotleda, et kool kasvataks sotsiaalset sidusust ja deliberatiivset demokraatiat, tuleb selleks välja töötada ja rakendada spetsiaalne tegevuskava.

Väljavõtteid SiMi juurde moodustatud KH töörühma kokkuvõttest:

Probleemide süsteemseks lahendamiseks tuleb formaal- ja mitteformaalharidussüsteemid enam sidustada ning otsustada, milline institutsioon võtab kanda poliitika üldise koordineerija ja osapoolte kaasaja rolli. Koordineeriva üksuse roll on töötada välja tegevusprogramm kodanikuhariduse tõhususe ja tulemuslikkuse kindlustamiseks. (Iga tasandi õppetegevused peavad võimaldama enam kognitiivset arengut toetavate praktiliste kogemuste omandamist, erinevatele sihtgruppidele tuleb tagada piisavalt alternatiivseid ja atraktiivseid õppimismudeleid, õpitegevustes ja karjääri hindamisel juurutada enam vabatahtliku töö arvestamise põhimõtteid, kvaliteedikindluse tagamiseks rakendada läbimõeldud koolitajate koolitamise süsteem.)

Eeldatavad tulemused: - Kodanikuhariduse koordineerimine ja arendustegevuse juhtimine on süsteemselt korraldatud - Kodanikuharidus formaalhariduses ja mitteformaalhariduses on horisontaalset sidustatud - Tagatud on toetus kogu elanikkonna kodanikuhariduse edenemist soodustavatele projektidele

Kodanikuhariduse väljakutsed Eestis • Kodanikurolli tähtsustamine ning kodanikuhariduse suurem väärtustamine ühiskonnas. Kodanikuhariduse komponente ei ole käsitletud piisavalt oluliste pädevustena noorte ega täiskasvanute koolitusprogrammides • • Kõigi ea- ja huvirühmade kaasamine. Kodanikuhariduse põhilise vormina nähakse peamiselt ühiskonnaõpetust koolis ning sihtrühmana koolinoori, vähemal määral mitte-kodanikke. Paljud ühiskonnaliikmed pole täna KH võimalustest teadlikud ega oska leida selles kasu enese jaoks.. Samas on kaasaegses kiiresti muutuvas ühiskonnas oluline teadvustada kodanikuhariduse vajalikkust igas vanuses, pidades eriliselt silmas vähemate võimalustega ühiskonnaliikmeid. • Kooli- ja vabahariduse sidustamine ning tugevam oskuste-teadmiste integreerimine õppetöös. Õppimine kohustusliku ja laiemalt formaalhariduse raames on Eestis traditsiooniliselt teooriakeskne, vabaharidusele on aga iseloomulik oskuste ning tegutsemisjulguse rõhutamine. Kodanikuhariduses on erilise olulisusega nende kahe poole kokkuviimine – teadmiste katsetamine praktikas. • Riikliku tegevusplaani koostamine ning kodanikuhariduse osapoolte koostöö. Vabariigi Valitsuse ning kodanikeühenduste ühiskomisjoni kodanikuhariduse töörühm on heaks alguseks kodanikuhariduse erinevate osapoolte vahel infokogumiseks ja –vahendamiseks. Siiski puudub hetkel kodanikuhariduse arendamisel sisulist kaalukust ja mõju omav püsiv koostöövorm. Suhtlemine toimub pigem vertikaalselt (Min. – NGO) kui horisontaalselt (Min-Min; NGO-NGO), mis takistab sidustatud arusaama kujunemist KHst ja selle arendamisest Siiani on areng olnud paljuski projektipõhine ja seetõttu ka rahastaja eelistustest/ tingimustest lähtuv. Seetõttu pole KH seostatud Eesti ühiskonna pikemaajaliste arengukavadega (nt. strateegiaga Säästev Eesti 21), vaid pigem on suurendanud korporatiivsust. Kuigi riiklik rahastamine on suurenenud, rahastatakse formaal- ja mitteformaalharidust eraldi, mistõttu esineb dubleerimist ja raha mitteoptimaalset kasutamist

Lahendust vajavad probleemid • KH horisontaalne ja vertikaalne sidustamine Laiendada KH kõikidele haridustasemetele ning täiskasvanuharidusele, arvestades seejuures eakohasust ja asjakohasust õppija põhiprofiiliga. Kuna kodanikuharidus on seotud ühiskonna arengu tervikvisiooniga (millist demokraatiat me arendame), on vajalik erinevate osapoolte (haridustüüpide – form, nonform ja inform) kokkulepet ülesannete ning vastutuse jagamisel. Töötada välja mehhanism, mis kompenseeriks tasemetöödest ja riigieksamitest põhjustatud kognitiivse kodanikukompetentsuse orientatsiooni ülekaalu väärtuskasvatuse ja kodanikupraktikate suhtes.

• KH populariseerimine avalikkuses ja oluliste sotsiaalsete partnerite (tööturu osapoolte) seas välja töötada alternatiivsed ja KH mudelid erinevatele sihtgruppidele, et tõsta KH atraktiivsust nende sihtgruppide hulgas, kes siiani on vähe kaasatud. Tõsta informaalne haridus tõsiseks arutlusobjektiks ja saavutada selle aktsepteerimine riiklikul tasandil ka kodanikuhariduses. Kaasata avalik-õiguslik meedia KH poliitika kujundamisse ja realiseerimisse

• KH kvaliteedikindlustus Liikuda KH kvantitatiivse arengu etapilt edasi KH kvaliteedi kindlustamisele, pöörates rohkem tähelepanu KH tõhususele (efficiency) ja tulemuslikkusele (effectivness). Tähtsustada arusaamist poliitikast kui kodanikukoolituse põhimõtetTöötada välja süsteem KH koolitajate koolitamiseks, mis looks võimalusi erinevate tasemete ja haridustüüpide õpetajate kohtumiseks ja vastastikuseks õppimiseks.

• KH poliitika alaline ja süsteemne koordineerimine määratleda, milline institutsioon kannab KH poliitika üldise koordineerija rolli.

Seonduvad kommentaarid

Kahjuks ei saa ma tuua konkreetseid arve, sest äsjavalminud rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu andmed on embargo all kuni 2010 juulini.

Anu Toots

Toon siia ülevaate kodanikuühiskonna konverentsil väljakäidud ideedest, kuidas riik saab kodanikuharidust toetada pere, kooli, meedia, töökohtade ja kodanikeühenduste tasandil. (Elina Kivinukk, EMSL)

Mida peaks tegema riik, et perekonnad saaksid enam kodanikuks kasvamist toetada? - Avalikus ruumis korraldama rohkem lastega koosolemise võimalusi - Kaasajastama perepoliitikat ja ära kuulama tegelikke vajadusi - Olema avatud demokraatlik riik, toetada noori peresid ja taunida vastandamist ühiskonnas - Pöörama rohkem tähelepanu vanemaharidusele; - Väärtustama ema ja eriti isa rolli - Toetama haridusprogrammi SINA-taolisi projekte, mis juhendaks, suunaks ja õpetaks noori tegelema ettevõtlusega ning seeläbi õpitaks kodanikuks - Soodustama huvitegevust - Selgelt väärtustama, et perekond (ka kaasaegsetes vormides) on toimiva ühiskonna alus.

Mida peaks tegema riik, et kool saaks enam kodanikuks kasvamist toetada? - Vähendama õpilaste koormust (vähem kodutööd pärast 7-8-tunnist õppepäeva) - Toetama uuenduslikke eesmärke hariduses; kehtestama olulisteks õppevormideks ajurünnakud, grupitööd, praktilisi harjutused - Vähem hindama ja kritiseerima, rohkem tunnustama õpilast ennast - Vähendama õpilaste arvu klassis – väiksemas grupis on võimalik noori rohkem kaasata ja erinevaid metoodikaid kasutada - Õpetaja peab ise kõigepealt õnnelik olema, tahab koolis töötada; riik peaks õpetajat väärtustama - Suhtuma kõikidesse koolidesse kui eliitkoolidesse - Laskma noortel osaleda varivalimistel

Mida peaks tegema riik, et meedia saaks enam kodanikuks kasvamist toetada? - Korraldama meediaõpe kooli - Tunnustama kodanikuharidust edendavat meediakanalit - Las meedia tegutseb vabalt, riik ei pea sekkuma - Rohkem kajastama vabatahtlikke tegevusi, mitte vaid kord aastas - Mitte looma järelvalvet, vaid aitama kaasa aktiivsetele sõnavõtmistele ja üritustele

Mida peaks tegema riik, et töökohad saaksid enam kodanikuks kasvamist toetada? - Toetama, et riigiametnikud panustaksid vabatahtlikule tööle - Korraldama uuringu vabatahtliku tegevuse kohta - Andma tööandjatele signaali ja selgitusi, et vabatahtlik tegevus ei ole tööaja varastamine, vaid organisatsiooni ja töötaja arengu võimalus - Toetama mittetulundussektoris loodud töökohti ja projekte - Sisse seadma vabatahtlikule tööle lubamise kohustuse ettevõtjale/tööandjale (sarnaselt doonorlusele) - Toetama võimalust tsiviilteenistuseks - Toetama rohelist ettevõtlust - Riik kui tööandja võiks olla eeskujuks ühiste tegemiste korraldamisel ja osalemisel

Mida peaks tegema riik, et kodanikeühendused saaksid enam kodanikuks kasvamist toetada? - Eristama erakondi ja teisi avalikes huvides tegutsevaid MTÜ-sid ja nende rahastamispõhimõtteid - Toetama täiskasvanuharidust riiklikult - Toetama ning tolereerima mitteformaalset ja vabatahtlikku tegevust - Rakendama ideed, kus teatud protsenti üksikisiku tulumaksust saab määrata vabalt valitud kodanikeühenduse toetuseks